Soo määramine

Soo määramine.

  Loodusliku värvusega linnul on kerge vahet teha, kumb on emane ja milline isane. Hallil isasel nümfil on tiibade ja saba alune peaaegu must. Emasel aga kollane ja horisontaalsete vöötidega. Tiibade siseküljel, kollased laigud. Tihti läheb isase tutt kiiluna kokku, emasel aga mitte. Mõne mutatsiooni puhul on võimatu määrata sugu, sulemustri järgi. Nt. harlekiini, valge-halli-kollasekirju lind. Identseid harlekiinisi pole olemas. 

 Teine võimalus on linnu käitumise jälgimine. Enamus isaseid hakkavad laulma juba väga noorelt u. 2 kuuselt. Siiski mitte kõik, kuid esimese sulgimise ajaks so. u. 6 kuuselt, peaksid juba kõik isaslinnud laulma. Erinevate isaste laul, erineb teineteisest. Nad improviseerivad, kaunistavad oma laulu viisidega/häältega, mida nad kuskil kuulnud on (nt. mõne teise linnuliigi sirin või hoopis koera haukumine jms.). Emastele pole lauluannet antud, nemad ainult krääksuvad ja teevad muid sarnaseid helisi. Kuid see pole ka reegel. On emaseid, kes laulavad nagu isased. Isased erinevad emastest veel selle poolest, et nad kekutavad ja trummeldavad mõnikord nokaga vastu kõvat pinda, ning võivad hüpata jalad koos oma laulu saatel. Avavad tiibu ja moodustavad justkui südame (seda peab selja pealt vaatama). Ka emased tõstavad tiivad mõnikord ülesse, kui nad ähvardavad kedagi. Tavaliselt emaslinnud lihtsalt sirutavad oma tiibu, kuid "südant" nad ei moodusta.
 
Harva juhtub ka nii, et kaks isast nümfi kui nad on kaua koos elanud, hakkavad homodeks. Üks isastest käitub nagu emane. Linnud isegi paarituvad kuid järglasi ei saa. ( http://www.neitokakadut.com/ )